Siin 2 päeva mõeldes(nii palju kui mul aega omaette olla on), tekkis mul küsimus sõpradele, kes kurdavad, kes on pettunud või lausa solvunud, et miks ma nendega ei võiks suhelda.. Iseenesest väga tabav küsimus ja siin pole mitte midagi halvustavat. Aga kas nad endalt on kordki küsinud, või lausa omaette mõelnud, et huvitav, äkki tal on liiga kiire elutempo? Ehk on temaga midagi juhtunud? Äkki peaks ise alustama temaga juttu, et kuidas sul läheb, pole sinust ammu midagi kuulnud. On sul kõik korras?
See kõik pani mind väga väga sügavalt mõtlema, et kui olulised on mulle sõbrad! Ja inimesed, kes on solvunud sõprade peale, kes ei ole kontakti võtnud, siis püüdke vältida õelust ja ülbust, sest kui teinepool püüab andestada siis andke andeks ja näidake, et te aksepteerite veel tema sõnu.
Vältimaks pettumusi ja solvumisi püüame ikka huvitunda üksteise tegemistes.
Tahtsin lihtsalt suunata oma mõtte selleni, et tuleks vaadata/mõelda asju nii ühest kui teisest küljest.
Mu süda tuksub Teile mu sõbrad!
