Siin 2 päeva mõeldes(nii palju kui mul aega omaette olla on), tekkis mul küsimus sõpradele, kes kurdavad, kes on pettunud või lausa solvunud, et miks ma nendega ei võiks suhelda.. Iseenesest väga tabav küsimus ja siin pole mitte midagi halvustavat. Aga kas nad endalt on kordki küsinud, või lausa omaette mõelnud, et huvitav, äkki tal on liiga kiire elutempo? Ehk on temaga midagi juhtunud? Äkki peaks ise alustama temaga juttu, et kuidas sul läheb, pole sinust ammu midagi kuulnud. On sul kõik korras?
See kõik pani mind väga väga sügavalt mõtlema, et kui olulised on mulle sõbrad! Ja inimesed, kes on solvunud sõprade peale, kes ei ole kontakti võtnud, siis püüdke vältida õelust ja ülbust, sest kui teinepool püüab andestada siis andke andeks ja näidake, et te aksepteerite veel tema sõnu.
Vältimaks pettumusi ja solvumisi püüame ikka huvitunda üksteise tegemistes.
Tahtsin lihtsalt suunata oma mõtte selleni, et tuleks vaadata/mõelda asju nii ühest kui teisest küljest.
Mu süda tuksub Teile mu sõbrad!
1 kommentaar:
Ma täitsa mõistan Sind, Liisbet :)...Mõnel inimesel on väga raske aktsepteerida seda, et enam ei ole lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, kus paratamatult iga päev ninad koos sai istutud. Mina leian aga, et praegu on aeg, mil kõigepealt tuleks olla enda jaoks olemas, siis edasi alles teiste jaoks. Ja elutempo on küll väga kiiresti tuurid üles võtnud, mul ka :D. Mille üle mul on siiralt hea meel tegelikult. Saab paremini sotti asjadest, mis on sinu kui indiviidi jaoks olulised, mitte Sinule kui mingi kamba või grupi liikmele, mis tihti panevad tegelikku Sind kaduma.
Ma igatsen niiväga Sinuga rääkimist :)
Postita kommentaar